Koroonaaja võlu ja valu

 

Ajendatult Võlglase Blogi postitusest, panin ka omad mõtted kirja. Kuidas koroona ja sellega seoses piirangud ja muu minu kui võlglase elu mõjutanud on

Suur poes käija ja shoppaja ma nagunii ei ole, pole vahendeid, nii et soetatud saab pika kaalumisega vaid hädavajalik.

Küll aga on koroona mõjutanul oluliselt minu tööd. Töötan väikeses kollektiivis tootmisettevõttes. Olen lihttööline nii et mu palganumber ongi miinimumpalk. Töö sai valitud eelkõige kellaaegade tõttu et on võimalus last viia-tuua lasteaeda kuna tugirühm mu seljataga puudub. Elu on aga oluliselt muutunud peale siia tööle tulekut. Õnneks on tööd palju. Liigagi palju. Arvestades et aegajal on lähikontaktsena üks või enam töökaaslast kodused. Vaatamata sellele on töö ju siiski ära vaja teha. Näiteks eelmisel nädalal oli töölt 2 inimest puudu ja väikese kollektiivi murekoht- keegi peab neid asendama. Valituks osutusin mina. Sain hakkama ja tundsin uhkust, sest reaalselt oligi 3 inimese töö tehtud. Korrektselt. Ülemusega aga palgateemadel suheldes(olin eelmine kuu lapsega hoolduslehel ning palganumber selletõttu sel kuul naeruväärne), leidis ta, et mis palgatõusu, ega sa korraga 3 inimese tööd ei tee teinud ju. Korraga saab 1 inimese tööd teha.. senikaua kuni sa inimest X asendasid siis sinu töö seisis. Või kui sa oma tööd tegid siis inimese Y töö seisis keda sa asendama pidid. Et ei mingit topelt tasu. Ei mingit preemiat. Tegid ju ühe inimese tööd. Ja motivatsioon langes. Ja kogu selle vestluse tulemus- ülemus saatis kommikarbi. See oli minu preemia. Võlglasena, emana, naisena (naistekolleltiivis) oleksin oodanud veidike suuremat empaatiavõimet. Mõistmist, et vaatamata sellele, et viibisin veebruaris hoolduslehel, olen firmale kasulik ja vajalik töötaja ja ehk annab mingeid läbirääkimisi teha.

Julgelt ütlen, et koroona on minu töökoormust suurendanud, kuid palka vähendanud. Kohustused kasvavad. Koormus kasvab, aga tasu mitte. Ja ühe võlglase jaoks on see oi kuu valus teema. Seda enam et lisatööde võimalused on olematud.

Iseenesest mulle meeldib end proovile panna. Tööalaselt sai tunda, et olen enamaks suuteline kui mulle võimaldatakse. See tekitas hea tunde.

Valusateks hetkedeks pean veel seda sotsiaalset lävimist lähedastega. Olen kontaktid miinimumini viinud kuna ma ei saa endale kodus istumist haigena lubada. Seega ei külasta ma ka oma vanemaid ega teisi pereliikmeid. Kogu elu koondubki töö-kodu-lasteaed. 

Seda lapsevanema aeg iseendale on ka vähemaks jäänud. Sest kodutööd vajavad tegemist ja laps tahab mänguaega. Tegelikult see aja pühendamine lapsele isegi meeldib. Koos maas istuda ja legode või autodega mängida. Olen proovinud end lapsega rahulikuna hoida, et tema tajuks vaatamata kaosele välismaailmas et kodus on hea ja turvaline. Lasteaias pidevslt korrutatakse, et last äärmisel vajadusel viia. Hommikul. Õhtul. Ja isegi meile saadetakse sama sisuga. Huvitav miks ma peaks teda viima veel aeda kui ise kodus olla saaksin. Majanduslikult poleks ju ka see mõistlik. 

Jääb vaid loota, et see raske aeg ükskord lõppeb.